Sissejuhatus
Minu vanavanaisa Eduard (Eedi) Kallaku (1906-1994) elu kulges läbi erinevate maailmasündmuste, mis jättis tugeva jälje ja kujundas tema elusaatust. Mina ise ei ole temaga kunagi kohtunud, aga juba ammusest ajast on olnud minu kodus tema päevik ja see oli võimalus temaga mingigi sideme loomiseks. Päevik hakkas mind huvitama ja seepärast otsustasin teha uurimistöö oma vanavanaisast, et teda läbi tema enda mälestuste, aga ka teiste pereliikmete juttude kaudu, tundma õppida.
Alguses ei olnud ma kindel, kuhu oma uurimisega välja jõuan. Alustuseks hakkasime koos perega seda päevikut arvutisse ümber kirjutama, et käsikirjaline tekst oleks paremini loetav. Kui ma käisin 5. klassis, siis tahtsin selle ümberkirjutatud versiooni arhiivi anda, et tulevased põlvkonnad saaksid seda ise lugeda ja aru saada, milline oli mu vanavanaisa elu ning milline oli maailm kahe maailmasõja vahel. Seitsmendas klassis lugesin ma ümberkirjutatud versiooni läbi ning tekkis soov vanaisa jutustust täiendada ajalooliste faktide ja geograafiliste kohtadega, sest muidu on minu põlvkonnal raske hoomata toda aega ja sündmusi. Paljud inimesed on juba lahkunud, kes veel neid aegu ja jutte mäletasid.
Tõsisemalt hakkasin tegutsema 2023. aasta suvel. Alustuseks koostasin nimekirja vanavanaisaga seotud kohtadest, mida soovisin külastada ja mille kohta rohkem teada saada. Juunis 2023 alustasin kirjutamisega, juulis jõudsin vanavanaisaga seotud kohtadeni ja ka külastasin enamust neist. Info saamiseks külastasin Tallinnas oma vanatädi Ene Brigaderi (Eduardi vanem tütar), kellelt sain teada palju põnevat Eduardi kohta. Vanatädi näitas mulle ka vanu pilte Eedist, tema elupaikadest ja Kolõmast, kuhu Eduardi saadeti. Saarepeedil külastasime sugulast Marika Kallakut, kes näitas kõiki kohti Saarepeedil, mis olid meie suguvõsaga seotud, nagu näiteks Saarepeedi vana algkool, Koolitaari/Taariaru talu Kokaviidikal (Eduardi sünnipaik, praeguseks hävinud), Jüri- ja Hermann Jaaksoni sünnikoht Kokaviidikal, Pupsi talu (talu, kus sündis Eduardi vanavanaisa) ja vana seltsimaja. Kõndisime vanavanaisa jälgedes ka Viljandis. Kuna Eduard töötas Eesti Vabariigi ajal raudteeametnikuna, siis külastasime ka raudteejaamu ning uurisime Eesti raudtee ajalugu ja jaamahoonete arhitektuuri[1]. Ma otsisin kaardilt üles ka Venemaa vangilaagrid, et paremini aru saada vahemaadest ja kohtadest, kuhu Eduard sattus.
Minu uurimistöö põhiliseks allikaks on Eduardi mälestused, mis ta pani kirja millalgi 1990.-ndatel aastatel, et tema lastel oleks mingi ettekujutus tema elust. Need mälestused on kirjutatud takkajärgi ehk nendest sündmustest on selleks hetkeks möödunud juba mitukümmend aastat. Seetõttu peab arvestama, et Eduardi mälu võis teda mõningates kohtades alt vedada ja mõned detailid võivad olla valesti meeles. Mind väga üllatas, et tema mälestused ei ole kibestunud inimese omad, vaid üsna neutraalsed ja rõõmsameelsed. Küllap tahtis ta oma lapsi säästa ja pani need kirja nii, et neid väga kurb ei oleks lugeda.
Uurimistöö käigus sai uuritud palju arhiividokumente.
Lisaks Eduardi käsikirjale aitas mind palju Venda Sõelsepa raamat “Kolõma - kole maa”[2]. Eduard ja Venda Sõelsepp olid koos Orotukanis ja jäid suhtlema ka Eestisse naastes. Uurimistöös esitan materjale Jagoodna ja Orotukani kohta, mis olid Eduardi elupaigad asumisel viibides ning Talaja sanatooriumist, kuhu ta saadeti “hea käitumise eest”. Kahjuks ei ole praegu võimalik Venemaale reisida, et neid kohti ka päriselt külastada, aga selle kompenseerimiseks lisasin teksti viited filmimaterjalidele ning fotodele. Leidsin ja lisasin uurimistöösse ka venekeelsetest tekstidest leitud geoloogide mälestusi asulate tekkeloost, kuhu hiljem vangilaagrid rajati.
Minu uurimistöö algab Eduardi lapsepõlve, pere ning kooliaja kirjeldamisega Saarepeedil ja Viljandis. Edasi jutustan ma vanavanaisa isikliku elu algusest Tallinnas ning pere loomisest Aegviidus, millele järgnes arreteerimine, elu Kolõmal asunud vangilaagrites ning teekonnast tagasi koju.
Käesoleva töö otsad tõmban ma kokku punktis, mil vanavanaisa koju naaseb. Loodetavasti jätkan oma tööd, et jäädvustatud saaks ka Eduardi elu pärast Kolõmad. Sellest ajast Eduard mälestusi ei kirjutanud, aga seda aega oskavad mulle jutustada minu ema, tädi ja vanatädi tütred.
Uurimistööd täiendab loovtöö kategoorias esitatud interaktiivne kaart, kuhu on kantud antud töös mainitud Eduardiga seotud geograafilised kohad koos lühikese ülevaatega.
Mul oli seda tööd väga põnev teha ning tänu sellele sain ma palju targemaks. Suhtlesin paljude sugulastega, arutasime lähedastega vanavanaisa elulugu ning nüüd ma tunnen, et tean temast palju rohkem. Loodan, et see uurimus annab midagi juurde ka Eesti ajaloole, sest iga inimese elulugu on ju killuke suurest ajaloost.
Loodan, et ka teil on põnev seda tööd lugeda. Soovitan külastada ka visualiseeritud kokkuvõtet interaktiivse kaardina.
[1] Välja, L. (2012). Eesti 20. sajandi (1870-1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs. 20. sajandi Eesti raudteejaamad. Alusuuring. Tallinn.
[2] Sõelsepp, V. (2021). Kolõma- kole maa. Tallinn: EKSA.
