Lapsepõlv: kodu
Minu vanavanaisa perekond elas Viljandimaal, Saarepeedi lähedal Koolitaari (Taariaru) talus. Koolitaari talu sattus minu perekonna kätte Eduardi vanaisa Jaan Kallaku (6. juuni 1825 – 28. aprill 1899) ajal, kes oli sepp Karula (hiljem Uuevõidu) mõisas.[31] Eduardi vanaisa pere oli orjastatud Karula (hiljem Uuevõidu) mõisas. Karula mõisas olid orjastatud ka Kristjan Jaak Petersoni vanemad, kelle isa oli Kikka talust pärit talupoeg, kes sattus Riiga 1791. aasta paiku koos mõisahärra Claudius Johann von Stadeniga. Kikka Jaak oli Riia eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja.[32]
Karula mõisa mainiti esimest korda 1593. aastal, aga see oli kindlasti juba varem rajatud. Eduardi vanaisa ajal kuulus Karula mõis Helmersenide suguvõsale.[33] Koolitaari, ka Taariaru (ajaloolistes ürikutes kaks nime) talu, saamisloo kohta räägitakse minu perekonnas lugu, et Karula mõisas olnud täkk, kellele keegi ei saanud raudu alla pandud. Mõisnik kuulnud, et Uue-Võidu vallas olevat sepp, kes saab igale perutajale hobusele rauad alla. Eduardi vanaisa Jaan teinud saksaga kaupa, et kui ta saab täkule rauad alla pandud, müüb mõisnik talle Koolitaari talu. Saks olnud nõus ja hiljem müünud ta Taariaru talu pikaajalise lepingu alusel Jaanile. Jaanil polnud kohe nii palju raha, aga tema poeg Tõnis ehk minu vanavanaisa Eduardi isa olevat saanud lõpuks talu välja ostetud (vt lisa 1 ostumüügileping).
Koolitaari (Taariaru) talu, nagu nimigi ütleb, oli ehitatud koolimajaks, aga sellest ideest loobuti. Võrreldes teiste taludega oli Koolitaari talu päris suur - 53 vakamaad[34] ehk 13 ha põllumaad (1 vakamaa on 0,18 ha Tallinna mõõtühiku järgi).
Talu kohta ei õnnestunud mul kahjuks kuigi palju teada saada, aga leidsin ajalehest “Oma maa” 24. detsembril 1932 ilmunud artikli, kus on kirjas erinevate talude piima rasvaprotsent. Koolitaari talu piima rasvaprotsendiks oli 3,6%, mis oli hea tulemus.[35] 1933. aasta „Postimehest“ leidsin, et Tõnis Kallaku talu suurusega 39.68 ha on pandud oksjonile alghinnaga 6000 kr. Pakkujaid oli kolm ja koha ostis teistkordsel pakkumisel kaasomanik August Kallak 3005 krooniga.[36]
Kuna talust ei ole õnnestunud leida mitte ühtegi fotot, siis taastasime plaani sugulaste mälestustele tuginedes.
Joonis 1: Koolitaari talu plaan Marika Kallaku mälestuste järgi.
Kohe pärast Eduardi sündi oli Viljandimaal 1905-1906. aastal talurahvaülestõus.[37] Viljandimaal hukkus ülestõusu käigus ligi 50 inimest. Kuna mõisa ja valla suhted ei olnud head, pidi abivallavanem Tõnis end karistussalkade eest metsas peitma ning magama heinaküünides. Pärast ülestõusu korjati kõik jahirelvad talurahva käest kokku ja need põletati Viljandi järve jääl.
Eduardi lapsepõlv möödus töö tähe all. Ta pidi suvel juba 6-7-aastaselt hanede ja sigade karjas käima ja talvel rehe alla linaropsimise masinat vedavat hobust ajama. Kuna teised talud olid kilomeetrite kaugusel, mängis Eduard ainult oma õdede ja vendadega. Eduardile meeldis väga noaga puidust erinevaid loomi meisterdada. Ta tegi seda elu lõpuni ning mõned kujud on tänaseni alles. Peres mängiti erinevaid pille: Tõnis ning Eduard mängisid viiulit, August lõõtsa ja õed kitarri. Lina eest maksti küll head raha, aga saapad olid ikka kallid. Riided ketrasid, kudusid ja õmblesid selga ema ning vanemad õed.
Vanavanaisa mälestustes on tähtsal kohal Saarepeedi vilja- ja magasiait, mis ehitati ümber seltsimajaks. Viljaait ehitati 1888. aastal ja seal hoiti kogukonna vilja. Ruumi põhjaotsas oli lava. Viljaaidas peeti koosolekuid, pidusid ja tehti näitemänge. Mõnikord läksid mõisapoisid ka peole ning siis tekkis tüli talu- ja mõisapoiste vahel[38]. Hiljem ehitati seltsimaja peale tehas. Tänapäeval on viljaaidast alles ja näha vaid üks sein[39].
Foto 13: Saarepeedi viljaait ja seltsimaja 12. juulil 2023.[40]
1914. aastal algas I maailmasõda. Eduard mäletab seda hetke, sest kirjutab sellest oma päevikus. Eduardi isa Tõnis tuli Viljandist “Seasaare kõrtsist”. Tavaliselt käis Tõnis seal napsi võtmas ning mõnikord tõi ta linnast lastele saia ja vorsti, aga seekord ei olnud ta isegi joonud ning tal oli kaasas ajaleht “Sakala”. Ta olevat valju häälega kõigile ette lugenud, et “Sõda on lahti! Mobilisatsioon on välja kuulutatud!” Ehkki Eduardi vend August oli sõjaväkke minekuks õiges vanuses, ei saanud ta minna, sest oli väiksena vibupüssiga mängides oma parema silma kaotanud. Pärast sõja algust tühjenesid talud meestest, pillimäng lõppes, saabusid surmateated ja kirjad haiglatest.
Foto 14: Seasaare kõrts 1923. aastal.[41]
Foto 15: Seasaare kõrts 12. juulil 2023.[42] Praegune asukoht Tallinna 8, Viljandi.
[31] Eduard Kallaku käsikirjaline päevik.
[32] [Kikka] Jaak (Peterson, Petersohn). (4. aprill 2013.a). Kasutamise kuupäev: 2. märts 2024.a., allikas
[33] Karula mõis (Viljandi). (13. detsember 2023. a,.). Kasutamise kuupäev: 2. märts 2024.a., allikas Wikipedia:
https://et.wikipedia.org/wiki/Karula_m%C3%B5is_(Viljandi)
[34] Vakamaa. (11. veebruar 2018.a.). Kasutamise kuupäev: 24.veebruar 2024.a., allikas Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Vakamaa
[35] Pühiks vesist piima. (24. detsember 1932. a.). Oma maa, lk 5.
[36] Talude oksjon Wiljandis. (10. detsember 1933.a.). Postimees, lk 5.
[37] 1905. aasta revolutsioon Eestis. (4. veebruar 2024.). Kasutamise kuupäev: 24. veebruar 2024.a., allikas Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/1905._aasta_revolutsioon_Eestis
[38] Eilonen. E. (1995). Saarepeedi. Viljandi: Hetika, lk 41.
[39] Kase, S. (2007). Saarepeedi kultuurilugu. Viljandi: Hetika, lk 12.
[40] Kaarel Jagomägi erakogu.
[41] Riet, J. (1923). Viljandi. End. Seasaare 1923. a. Rahvusarhiiv, EFA.215.3.25051.
[42] Kaarel Jagomägi erakogu.
