Kooliaeg

1917. aasta sügisel läks 11-aastane Eduard “Saarepeedi” 3-klassilisse algkooli, mis 1919. aastal muudeti 4-klassiliseks[1]. Eduardi esimene kooliaasta langes kokku murrangulise ajaga Eesti ajaloos. 1914. aastal alanud maailmasõda kujunes Venemaale keeruliseks ja 1917. aasta veebruaris oli Vene tsaar Nikolai II loobunud troonist. Venemaal oli võimul Ajutine Valitsus ja Eesti kubermang saavutas Venemaast autonoomia. Kauaks seda autonoomiat aga ei jätkunud, sest 1917. aasta oktoobris tulid võimule kommunistid ning juba järgmise aasta veebruaris kuulutasid eestlased välja oma oma riigi.[2]Sellel nii märgilisel aastal läkski Eduard kooli.

Algkool oli tasuta, kuid kooliks vajalikud raamatud olid kallid. Kuna Eduardi kodu oli koolist 3 km kaugusel, siis pidi Eduard koolis ööbima. Eduardi voodi viidi koolimajja ja ta sai endale toanaabrid, keda ta ei tundnud. Eduard teadis koolis ainult paari poissi ja nad hoidsid kokku.

Kolme klassi kohta oli ainult üks õpetaja ehk koolijuhataja. Kooliteenijat ei olnud, õpilastel endil tuli ahjud kütta, põrandad pühkida ja pesta ning tolm võtta. Õpilaste hulgast valiti ülevaatajad. Ülevaatajate kohus oli klassis korda pidada, päevarežiimi jälgida, kella helistada, väiksemaid lapsi õppimisega aidata ning üldiselt vastutada kõige eest, mis klassis ja koolis juhtus. Eduard kuulis teiste õpilaste käest, et riidlejad, kaklejad ning sõnakuulmatud pidid seina ääres hernestel põlvitama.

Tunde oli iga päev kuus, välja arvatud laupäev, siis oli neli tundi, ja lapsed said vabaks kell 12. Õppeainetest olid eesti keel, rehkendus, kodulugu, laulmine, geograafia, joonistamine, usuõpetus ja ilukiri. Kaugemal elavatele lastele või lihtsalt halva ilma korral tuldi kodust hobusega järele, aga enne kui lahkuti, koguneti ühte klassiruumi ja lauldi.

Õppimisega Eduardil raskusi ei olnud. Käitumine oli normaalne, aga nurgas seisis ta ükskord küll. Kui õpetaja oli ühel õhtul linna läinud, oli Eedi koos teiste poistega korraldanud tüdrukute magamistoas suure mürgli. Korraga jõudnud õpetaja tagasi ja õpetajate toast (mis oli tütarlaste toa kõrval) kostsid sammud. Eduard proovis põgeneda, aga õpetaja leidis ta üles ja Eedi pandi nurka seisma. Eduard ja teised poisid pidid 10 minutit nurgas seisma ning siis lubati ka nemad magama. Karistusel oli aga ka teine osa. Neljapäeva õhtul oli laulukoori harjutus ning vanaisa Eduard kutsuti karistuseks naiste laulukoori laulma. See oli vanaisa päris korralikult solvanud.

Ajad olid keerulised ning õppetöö lünklik. Seda mõjutasid nii revolutsioon Venemaal kui I maailmasõda. Taludele pandi peale suured maksud ja normikohustused. Eduardi mälestuste järgi olevat talu, kus oli 12 kana ja 1 kukk pidanud normikohustuse järgi andma 13 muna päevas, nagu oleks ka kukk munenud. Kaubandus ja tööstus olid kokku varisenud, ei saanud osta saapaid, pastlanahku, suhkrut ega petrooleumi. Kannatasid talud ja koolid. Eduardile oli see aasta raske ka isiklikus plaanis, sest 22. mail 1918 suri tema isa Tõnis Kallak.

11. novembril 1918 lõppes I maailmasõda ning Saksa väed lahkusid Eestist. Eesti sai iseseisvaks vabariigiks ning vabadusideid edastati nii kodus kui ka koolis. Väikesed lapsed, sealhulgas Eedi, ei teadnud maailmapoliitikast midagi, aga idee vabadusest tundus ka talle imelisena. Vabadus tuli aga välja teenida ja juba 28. novembril 1918 algas Vabadussõda noore Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel. Eduard käis aga Saarepeedi algkoolis edasi.

1921. aastal lõpetas Eduard Saarepeedi algkooli 4. klassi ja edasi õppis ta kaks aastat köstrikoolis, mis asus Viljandi kirikumõisa köstri- ja leerimajas (tänapäeval Paala tee 7)[3]. Köstrikool oli poistekool. Elu seal oli üsna askeetlik. Pesemiseks oli pesuküna, mille ümber mahtus korraga umbes 10 poissi. Koolitoitu keedeti ühiskatlas. Kartulid pandi võrgust kotti ja lihatükist torgati tikk läbi, et ei läheks teistega segamini.

Ööbimine otsustati klassiseisuste järgi ehk koolis oli kaks magamistuba, üks väikene ja teine suur. Väiksemas magamistoas olid targemad, rikkamad ja kõrgema seisusega poisid, aga Eduard sai oma vanuse pärast väiksemasse magamistuppa. Tol ajal olid seisusevahed olnud üsna suured. Ühel ööl otsustanud poisid pöörata kõik suurema magamistoa voodid kummuli samal ajal kui teised seal maganud. Suurema toa poisid maksnud kätte nii, et neljapäeva õhtul vihtusid nad Eedit ja teisi väikese magamistoa poisse. Nad tegid käterätiku- ja padjasõda ning selle käigus lõhkus Eedi käterätikuga kapi klaasi. Kohale jõudis koolijuhataja, keda nad kutsusid “kõbjaseks” või “kaalikaks” ning padjasõda sai lõpu. Karistus määrati laupäeval. Need, kes võtsid padjasõjast kõige aktiivsemalt osa, ei saanud minna koju enne, kui nad olid pähe õppinud pika, neljasalmilise venekeelse luuletuse ning selle õpetajale esitanud. Eedi pidi parandama klaasukse ja ta õppis luuletuse kella kuueks selgeks. Koju aga Eedi ei saanud, sest oli külm ja tuisune ning tema kodu oli 10 kilomeetri kaugusel. Ta jäi hoopis koolimajja ning tegi esmaspäevase kodutöö ära. Pühapäeva hommikul kutsus koolijuhataja Eduardi oma perekonna juurde hommikusöögile. Eduard oli lihtne talupoiss ning tal polnud linnakodaniku seltskonnakombeid. Ta ei osanud jututeemat valida ja oleks parem tahtnud kolm päeva ilma söömata olla, kui koolijuhataja perega hommikust süüa. Pärast hommikusööki tahtis koolijuhataja teada, millisesse kooli ta edasi läheb. Eedi vastas, et ta tahab minna kommertsgümnaasiumisse ning koolijuhatajale see valik meeldis.

Väga põnevalt ja samadest asjadest on kirjutanud Jaan Lattiku poeg Aldo Lattik, kes oli Eduardi eakaaslane, raamatus “Viljandi kirikumõis kõneleb”.[4] Jaan Lattik töötas Viljandi Pauluse koguduse (maakogudus) õpetajana ja ka kooliõpetajana aastatel 1910-1939.[5]

 1923. aastal astus Eduard Viljandi Linna Kommertsgümnaasiumisse, õde Minna õppis Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumis. Eduard jõudis kooli kuu aega hiljem, sest isa oli surnud, vend kirvega jalga sügava haava löönud ja Taariarus oli tööjõudu vähe. Gümnaasium oli tasuline, korter tuli omal leida. See ei olnud odav ja ka õpperaamatud olid kallid. Koolitaari talu tõi sisse vähe ning päevakorda kerkis Eedi ja õe edasiõppimise küsimus. Vanemad vennad ja õed proovisid igal moel aidata. Eduardil ei läinud koolis ka eriti hästi, raskusi oli uute ainetega – inglise ja saksa keelega, poolaastahindeks sai ta siiski kolme.

Foto 16: Viljandi Kommertsgümnaasiumi laulukoor 7. mail 1926. aastal.[6] Eduard on ülevalt teises reas vasakult teine.

Kui Eduard oli gümnaasiumi teises klassis, juhtus inglise keele tunnis viperus. Eedi pidi tahvli ees sõnu kirjutama, aga ta tegi väga palju vigu. Lõpuks katkestas õpetaja tema kirjutamise, tõmbas kolm horisontaalset ja kolm paralleelset joont ning keeras näo klassi poole. Sellel ajal, kui õpetaja klassile Eedi tehtud vigu selgitas, tõmbas Eduard neljanda paralleelse joone, kirjutas noodijoonestiku ette viiulivõtme ja hakkas joonestikule igasuguseid noote kirjutama. Inglise keele õpetaja saatis ta klassist välja, Eduard lahkuski ning jalutas tagasi oma korterisse. Järgmisel hommikul ta kooli ei läinud, kuna mõtles elu üle järele – Eedi ei olnud kindel, kas tahab enam üldse edasi õppida. Õhtupoolikul tulid klassijuhataja, inglise ja saksa keele õpetajad Eedi korterisse. Klassijuhataja seletas talle, et eilne juhtum oli ebameeldiv, aga ta peab siiski kooli naasma. Eduard otsustas kooli minna ja inglise keele õpetajaga (keda ta salaja „inglisemutiks“ kutsus) ei olnud enam arusaamatusi kuni kooli lõpetamiseni.

Mõned korrad andsid Eedi, kes mängis kooliorkestris altviiulit, ja poistekoor kontserte Koidu seltsi saalis, mis asus kommertsgümnaasiumist üle tee. Seltsimaja saalis õpetati ka moodsaid tantse: tangot, fokstrotti, rumbat ja aeglast valssi. Kommertsgümnaasiumil oli ka oma võrkpalli- ning jalgpallitiim. Koidu seltsi saalis toimusid nende kooli lõpupeod. 1929. aastal lõpetas Eduard Viljandi Linna Kommertsgümnaasiumi.

[1] Kooli ajalugu. (15.10.2021.a.). Kasutamise kuupäev: 25. veebruar 2024.a., allikas Saarepeedi Kool: https://saarepeedi.edu.ee/kooli-ajalugu

[2] Zetterberg, S. (2009). Eesti ajalugu. Tallinn: Tänapäev, lk 376-385.

[3] Parre, T. (2024).Viljandi Muuseumi foto- ja looduskogu kuraator Tiina Parre, E-kiri töö autorile 5. märts 2024.a.

[4] Lattik, J. (1993). Viljandi kirikumõis kõneleb. Tartu: Ilmamaa, lk. 166-171.

[5] Jaan Lattik. (10. august 2023). Kasutamise kuupäev: 17. märts 2024. a., allikas Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Lattik

[6] Riet, J. (7. mai 1926.a.). Viljandi Kommertsgümnaasiumi laulukoor. Rahvusarhiiv, EFA.215.3.27786.