Isikliku elu algus

1929. aastal algas ülemaailmne majanduskriis, mis mõjutas kogu maailmas, sealhulgas ka Eestit. Ajad olid taas keerulised - ostjaid polnud, turg oli kaupa täis, pangad ja kontorid ei tahtnud uusi töötajaid, kaubakontorid vähendasid isikulist koosseisu, äriteenijaid koondati. Sellisel ajal, 1929. aasta sügisel asus Eduard sõjaväes aega teenima. Tema suurtükiväe õppegrupp asus Tartus Ropka mõisas. Suurtükke vedasid hobused, aga mehed istusid lafetil[1]. Eedi oli sidemees ja sõitis ratsahobusel.

Ükskord pidi ta Värskasse sõjaväelaagrisse minema. Tartust hobusega Värskani sõitmine võttis mitu päeva. Teekond ei olnud mõnus, väljas oli kohutavalt kuum. Värska laagrist Tartusse tuldi mööda Peipsi järve. Peipsi järvel tõusis torm ning Eedi pidi Piirissaarel tormi vaibumist ootama. Seal elas ta üle ka esimese merehaiguse. Tartusse naastes lõppes Eduardi sõjaväekohustus.

Vanavanaisa kirjutab oma memuaarides, et peale sõjaväge olid nad jälle vabad või õigemini lindpriid. Asutused neid ei vajanud, keegi tema põlvkonna noori ei oodanud, aga elu oli vaja elada. Kodutallu kõik ei mahtunud.

Viljandis töökohta ei leidunud ja nii sõitiski Eduard Tallinna. Tallinn oli hea valik: seal oli rohkem võimalusi kui Viljandis ning Tallinnas elas Eduardi vanaonu poeg,[2] Eesti panga president Jüri Jaakson[3]. Aga Eedi ei tahtnud kasutada “onupojaõigust”, et saada tööd. Sellepärast astus ta Eesti Raudtee Valitsusse (Rahukohtu tänav 1) ja küsis tööd.

Ainsana oli vaba rööpaseadja töökoht kuutasuga 58 krooni (koos varustusega). Talle anti meetrikõrgune raamatuvirn ja selgeks tuli õppida morseaparaadil töötamine, raudtee tehnilise ekspluateerimise määrused, kaubanduseeskirjad ning veel mitmeid teisi asju eksami jaoks.

22. jaanuaril 1929. aastal sai Eedi esimese töökoha Aruküla jaama. Vabal ajal laadis ta lisaraha teenimiseks raudteeplatvormile palke. Ta sooritas jaamakorraldaja eksami. Tol ajal polnud masinaid, et ohutult ronge juhtida – kõike pidi tegema jaamakorraldaja. Autosid oli ka vähe ning need moodustasid väikese osa transpordi- ja kaubasõidukitest. Kõige olulisemaks transpordivahendiks olid rongid. Igas raudteejaamas, mille läheduses ei olnud postkontorit, oli postiagentuur, kuhu saabusid ümbruskonna postisaadetised. Jaamas tuli postisaadetised vastu võtta ja postivaguniga edasi saata. Raudteejaamad olid rahvarohked hooned, mis olid tol ajal noorte peamiseks kokkusaamiskohaks. Raudteel töötamine hakkas Eduardi huvitama just rahvarohkuse tõttu.

Aasta pärast sooritas Eduard eksami ja sai oma esimese ametikõrgenduse – ta sai tehnilise liikumise ametnikuks. See tähendas, et ta sai nüüd 65 krooni palka ja odavamast riidest vormiriietuse ühe tärniga kraenurgal. Raudteevalitsus hakkas Eduardi jaamadesse jaamakorraldajate ning ülemate puhkuste- ja haiguseasendajaks suunama. Komandeerimise puhul sai ta päevaraha liinijaamades 1,50 krooni, linnades ja alevites 2 krooni. Varsti sai Eduard veel ühe ametikõrgenduse: ta nimetati nooremaks lähetusametnikuks palgaga 75 krooni. Nüüd sai ta peenest siledast kalevist vormiriietuse ning sametist äärega vormimütsi, märk kraenurgal jäi endiseks. Eedi korter oli Arukülas jaama aida kõrval, 50 meetri kaugusel asuvas eramajas.

Ühel õhtul juhtus avarii, ühe rongi vagunid olid kolme vaguni kõrguselt üksteise otsa kokku jooksnud. Rong oli sõitnud kõrvalteele, kus seisid tühjad vagunid turba laadimiseks. Õnneks ei vajanud keegi arstiabi. Pärast seda õnnetust pidi Eduard vaatlemistega täpsem ja rangem olema. Kümne aasta vältel ei juhtunud Eduardi silma all ühtegi raudteeõnnetust ning talle anti medal ohutu liiklemise korraldamise eest. Seejärel kolis ta Tallinna ja sai pealinna kodanikuks.

Eduardi hinnangul jagunenud pealinna seltskond kolme rühma: töölised, jõukamad linnakodanikud ning riigiteenijad. See olevat olnud nagu suletud ring. Kriisiajad olid möödas, ülemaailmne majanduskriis oli seljatatud, Eesti Vabariigi jõukus kasvas, seisuste vahed hakkasid kahanema. Elu oli ilus, käidi teatrites, kinodes, kohvikutes, pidudel ja ballidel. Estonia teatris töötasid sel ajal teatri suurkujud Paul Pinna[4], Ants Lauter[5], Mihkel Lüdig[6] jt. Tallinna Töölisteatris oli Ruts Bauman[7] ja Eduardi koolivend Oskar Põlla[8]; hiljuti oli avatud kohvik Kultas. See asus Vabaduse väljakul ning oli Eduardi lemmikkoht. Kord mängis ta seal Paul Keresega[9] malet. Suitsetamist pidas Eduard negatiivseks moehaiguseks. Eriti ebameeldiv oli see tema arvates kohvikutes ja restoranides, kus isegi noored õpilased suitsetasid.

Eduardi korter asus Sõja tänaval[10] (tänapäeval Salme tänav), ta korter oli äärmiselt puhas ja korras. Eedi külalised olevat vahel isegi küsinud, et kus perenaine on, sest korter olevat just nii korras välja näinud.

Ühe aastal töötas Eedi raudteevalitsuses rongide korraldajana laiarööpalisel liinil, aga umbne kantseleielu talle eriti ei meeldinud. Tema sissetulek oli sel ajal 120-140 krooni, tal oli lisaks alaline II klassis tasuta sõidu pilet, mida võis ka vabal ajal kasutada. III klassi reisivagunites olid ebamugavad istmed, aga piletihinnad odavamad.

Teine maailmasõda algas septembris 1939. aastal. Sõda levis üle Euroopa ja Nõukogude Liit kasutas võimalust Eesti okupeerimiseks. Eduardi päevikus on sõja jõudmist Eestisse kirjeldatud nii: “1939. aastal tekkis Eestil, idanaabriga konfliktid. Peipsi järvel ületasid Eesti piiritsooni vene piirivalvurid, lasti hoiatuslaske, aga sissetungijad ei peatunud. Sõjaseadus nõudis, et pidi tulistama. Konflikti lõpus lamasid kaks vene piirivalvurit jääl, veri värvis jää punaseks. Paar päeva hiljem kihutasid vene piirivalvurid mootorsaaniga Eesti piirivalvurite juurde ja avasid tule. Kahjuks hukkusid kolm Eesti piirivalvurit. Venemaa valitsus nõudis sõjaväebaaside rajamist Eesti saartele, Eesti valitsus oli sunnitud sellega nõustuma.”

Vastastikuse abistamise leping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmiti 28. septembril 1939. Eesti nõustus sellega, et Nõukogude Liit paigutab riiki 25 000 sõdurit mereväe ning õhu- ja maajõudude baasidesse Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis. Enne Paldiski mereväebaasi valmimist oli punalaevastikul õigus kahe aasta jooksul kasutada Tallinna sadamat. Samalaadsed vastastikuse abistamise paktid Nõukogude Liiduga allkirjastasid pärast Eestit ka Läti 5. oktoobril ja Leedu 10. oktoobril ning nemadki andsid Nõukogude Liidule õiguse väed sisse tuua.[11]

Venelased ei tohtinud oma sõjaväge transportida Tallinna raudteejaama kaudu, seetõttu tuli ehitada uus liin Männikult Järve jaama. Eduard määrati valveametnikuks Tallinn-Pääsküla liinil, et rongiliiklus toimuks ohutult ja intsidentideta. Tallinna sadamas olid Vene sõjalaevad, mis proovisid tulistada Eesti lennukeid. Kuna olukord muutus järjest pingelisemaks, otsustas Eduard kotid kokku pakkida ning Aegviitu sõita. Eduard oli elanud Tallinnas kokku kümme aastat.

Eduard määrati Aegviidu jaamaülemaks. Enne pakuti jaamaülema kohta Narva või Nõmme raudteejaama, aga ta loobus pakkumistest, sest ta ei tahtnud nendes jaamades keerulise poliitikaga tegeleda. Aegviidu jaama määramine toimus ilma tema nõusolekuta.

1940. aasta juunis jõudis Eduardini informatsioon, et Narvas ületas Vene sõjavägi Eesti piiri. Nõukogude Liit oli esitanud Eesti Vabariigile ultimaatumi, mille tulemusena pidi Eesti lubama oma territooriumile veel 80 000 punaväelast. Sellega oli Eesti sisuliselt okupeeritud. Algas esimene nõukogude okupatsioon.[12] Algas kommunismiaeg: sõjavägi saadeti laiali, kõik organisatsioonid suleti, inimesi hakati küüditama.

Olid palavad juunikuu päevad, kui jaama saabus esimene kaubavagunitest koosnev rong, kus olid küüditatud mehed, naised ja lapsed. Küüditatud inimestel ei lubatud kaasa võtta ei toitu ega riideid ja nad polnud 3 päeva juua saanud. Sõdurid astusid jaamas rongist maha ja ei lubanud kohalikel küüditatutele riideid ega vett anda. Eedi veenis ešeloniülemat, et vaguneis viibijaile vähemalt juua antaks. Kaastundest osteti kohalik kauplus toidust ja apteek arstirohtudest tühjaks ja toimetati vagunitesse. Kui ešelonid olid ära itta liikunud, leiti maast paberitükke, kus oli küüditatute aadressid. Eedi hakkas neid koguma ja küüditatute peredele nende pereliikmete saatusest kirjutama.

1941. aasta juunis tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule ja juulis ületasid sakslased Eesti piiri ning liikusid Tallinna poole. 1941. aasta suveks jäi rindejoon Kesk-Eestisse pidama ja algas nn suvesõda venelaste ja sakslaste vahel.[13]Eduard sai suvesõja kohta infot enne teisi oma jaamaülema positsiooni tõttu.

Elu jaamas oli pingeline. Eduard on oma mälestustes kirjutanud, et “olud olid pinges nagu viiulikeel”. Raudteeliiklus oli väga tihe. Enne saksa sõjaväe kiiret edasitungi itta algas Baltikumi evakueerimine. Tallinnast väljus iga päev eri liiki sõjaväeešelone. Jänedal polnud vaba teed ja Tapa ei suutnud ronge vastu võtta. Üldjuhul Eduard ei suitsetanud, aga Aegviidu jaamaülemana töötades suitsetanud ta umbes 2 pakki “Grienti” päevas.

Eduardi kõige traagilisem mälestus sellest ajast oli 1941. aasta juuli keskpaigast, kus NKVD[14] lasi tolle öö jaamakorrapidaja ja veel teisigi mehi maha.

Kuu aega hiljem kostnud Tamsalu kandist kanget mürinat. Üks rongiülem arvas, et see oli äike, aga paari tunni eest oli Aegviidus käinud sõjaväe ešelon, mille peal oli pika toruga suurtükk ning rong tahtis liikuda Tallinna poole. Arvatavasti ei põhjustanud neid mürinaid äike, vaid sõjaešelon. Hiljem tuli veel üks ešelon, millel oli pika toruga suurtükk, nähtavasti kauglaskekahur. Sõdurid hakkasid kamandama, et jaamatöötajad läheksid jaamakorraldaja ruumi. Nad pandi sinna terveks ööks luku taha, kuniks rongi manööverdati Tallinna poole. Kell 6 hommikul tehti uks lahti, toodi pöörmevõtmed tagasi ja öeldi, et võite minna, kuhu tahate. Jäneda kandist oli juba kuulipildujate tärinat kuulda,  sekka mõni kahuripauk. Aegviidule lähenes saksa sõjaväerinne ja jaamas polnud mõtet olla, sest kui saksa sõjaväerinne kohale jõuab, hakkab suur võitlus vene rindega. Eduard hoiatas teisi jaamatöötajaid ning ise siirdus jaama vastas olevasse rappa eeldades, et sõjaväemasinad sinna ei pääse. Natuke hiljem, uudishimust jaamas toimuva vastu, hakkas Eedi üle raba raudteejaama poole sammuma, aga siis vihises kahurikuul paarsada meetrit tema ees rabamülkasse, ent õnneks see ei lõhkenud. Kostis vaid kahuripauk Jäneda suunalt, sellele järgnes veel teine. Ta taipas, et vaenlane oli rabas liikumist märganud ja tulistanud. Eduard jooksis kiiresti männikusse varju ning magas seal terve öö. Kell 00.00 avasid sakslased kahuritule jaama ja alevi pihta. See ei kestnud kaua, vastu tulistamist ei toimunud, alevis suurt tulekahju polnud ja kõik jäi uuesti vaikseks. Jaamapersonal oli varjunud pargis asuvasse võlvitud, paksu mullakihiga kaetud keldrisse, mida kasutas jaama puhvet (keldrid on ka tänapäeval Aegviidu jaamas säilinud).

Foto 17: Aegviidu raudteejaama kelder, kus sõja ajal varjule mindi. Tänapäeval kunstisaal.[15]

Kell 13.25 saabus mootorratastel esimene sakslaste luureüksus. Saksa rinne püsis Aegviidus kaks nädalat, siis liikusid nad edasi Tallinna suunas. Nõukogude okupatsiooni oli välja vahetanud Saksa okupatsioon. Algas jälle igapäevane jaamatöö, mis toimus nüüd saksa keeles. Vene laiarööpaline tee ehitati vastavalt Saksamaa raudtee laiusele kitsamaks. Eduard ja jaamapersonal matsid NKVD poolt ebainimlikult mõrvatud viis raudteelast ümber Aegviidu surnuaiale.

 36-aastaselt kohtus Eduard jaamahoones töötava 18-aastase kassapidajaga (minu vanavanaema Hella[16]) ning Eedi kirjeldas teda kui “kena, väike neiu”. Hella (sündinud Piibor) sündis 4. veebruaril 1923. aastal ja suri 22. augustil 2015. aastal. Hella vanemad olid Hans ning Amalie-Rosalie Piibor. Hellal oli üks pärisõde Velly Maade ja 16 poolõde-venda: Paul, Marie, Hilda, Artur, Linda, Arnold, Heino ja Heinrich Piibor, Rosalie Kelter, Salme Taal, Leida Noor, Olga Marie Sild, Julius, Elfriede, Johannes ning Elfride Karu.

Hella töötas alguses Aegviidu basseinide kohvikus, hiljem aga Aegviidu raudteejaama piletikassas. Hellal ja Eduardil oli sünnipäev samal päeval. Ühel päeval, kui Hella jaamas tööl oli, kutsus Eduard ta Tallinnasse jalutuskäigule. Nad astusid Tallinnas rongi pealt maha ja hakkasid mööda Pikka tänavat sammuma. Järsku peatus Eedi suure halli maja ees. “Loeme, mis selle ukse kohale on kirjutatud!”, ütles ta. Ukse kohale oli suurte tähtedega kirjutatud PEREKONNASEISUAMET. Hella punnis küll algul vastu, aga lõpuks nad sisenesid. Hella ja Eduardi abielu registreeriti 3. veebruaril 1942. aastal, päev enne nende sünnipäeva. Nädal aega hiljem toimus ka kiriklik laulatus Aegviidu kabelis koos väikese pulmapeoga Lauassaare talus. Hella oli väga hea käsitöötegija, ta heegeldas, kudus ja tegi suuri seinavaipu.

Foto 18

Hella ja Eduard Kallaku pulmapilt 10. veebruaril 1942. aastal.[17]

Eduardi ja Hella esimene tütar Ene sündis 17. detsembril 1943. aastal. Sakslaste jõud Leningradi all rauges ning Punaarmee hakkas taas Eesti poole liikuma. Eduardi ametikohustuste seas oli jälgida pommide sattumist raudtee piirkonda ning võimalikest tagajärgedest teavitamine. Tema abikaasa ei julgenud koos väikelapsega teisel korrusel asuvas jaamakorteris magada ja jaamapersonal viis Hella koos lapsega jaama keldrisse, kus oli külm ja rõske, kuid siiski pisut ohutum. Kui rinne taas Aegviidule lähenes, oli jaam ronge ja vaguneid täis ning oli karta vaenlaste pommirünnakuid. Tädi Leida[18] (Hella poolõde) võttis Ene ja viis lapse Lauassaare talusse, kus oli ohutum. Leida ei mahtunud lapsevankriga ešelonide vahelt läbi ja pidi Ene süles Lauasaarde viima.

Eedi oli veel jaama teisel korrusel, kui nägi esimesi sõjalennukeid Aegviidu poole lendamas. Ta jooksid keldrisse Hella juurde ja seal kuuldi esimesi pommiplahvatusi. Eduardi pere jäi ellu, aga paljud said haavata või surid.

Eedi ja tema pere ei tahtnud Aegviidule nii lähedal olla, sest Lauasaare talu oli Aegviidust ainult 1,5 km kaugusel. Nad panid hobused vankri ette, kolikoorma vankrile, võtsid jalgratta kaasa ja põgenesid Änninõmmes asuvasse Lõõniku tallu. Sõites küsis Eduard Ene käest, kas ta kardab ka, aga poolteiseaastane Ene olevat vastanud, et “Ene ei karda!”.

Hella vend Heino[19], ärijuht Ago ja Eduard varjusid talu lähedal kõrgel künkal, kust oli avar vaade ümbrusele ja ööbisid tihedas männisalus. Aegviitu jõudis Vene sõjaväeüksus. Levisid jutud, et kõik, kes rinde eest metsadesse varjunud, peavad välja tulema ja oma töökohtadele naasma. Nii otsustas ka Eduard koos perega Lauassaarde tagasi tulla. Kui nad hobuseid lahti sidusid, tuli kolm vene sõdurit koos kapteniga nende juurde ning nõudsid süüa. Hella oli talus kohal ja oskas vene keelt. Hellal oli parasjagu kana keetmine pooleli ja vene sõdurid koos kapteniga said selle endale.

Rinde järel saabusid vene raudteelased, rongide liiklust hakkasid korraldama vene jaamaülem ja juba ka naisjaamakorraldaja. Raudtee ehitati uuesti vene laiusele.[20] Eedi koos oma meestega jäi ka kohale, neile jäi majandusala korraldamine. Saklsaste taganemisel jäi jaama 224 mitmesuguse kaubaga vagunit, mida taganev sõjavägi tahtis puruks lasta ja põlema süüdata, aga mingil põhjusel seda ei tehtud.

[1] Lafett - suurtüki alus, platvorm. (Lafett. (2009). Kasutamise kuupäev: 25. veebruar 2024. a., allikas Eesti keele seletav sõnaraamat: https://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=lafett

[2] Jüri Jaakson (27. jaanuar 2024). Kasutamise kuupäev: 25. märts 2024. a., allikas Wikipedia:

https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri_Jaakson

[3] Jüri Jaakson (16. jaanuar 2020). Kasutamise kuupäev 25. märts 2024. a., allikas Viljandi Linnaraamatukogu blogi: https://viljandibibli.blogspot.com/2020/01/16-jaanuar-juri-jaakson-150.html

[4] Pinna, Paul. (2017). Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Eesti Teatriliit: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/pinna_paul3

[5] Lauter, Ants. (2017). Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Eesti Teatriliit: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/lauter_ants2

[6] Mihkel Lüdig. (3. november 2023.a.). Kasutamise kuupäev: 03.03.2024. a., allikas Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_L%C3%BCdig

[7] Bauman, Ruts. (2017). Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Eesti Teatriliit: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/bauman_ruts2

[8] Põlla, Oskar. (2017). Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Eesti Teatriliit: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/p%C3%B5lla_oskar2

[9] Paul Keres. (4. november 2023.a.). Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Keres

[10] Sõja tänav. (25. mai 2023.a.). Kasutamise kuupäev: 29. märts 2024. a., allikas Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Salme_t%C3%A4nav_(Tallinn)

[11] Zetterberg, S. (2009). Eesti ajalugu. Tallinn: Tänapäev, lk 476-477.

[12] Zetterberg. S. (2009), lk 485-487.

[13] Samas, lk 503-504.

[14] NKVD ehk Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (Народный комиссариат внутренних дел) oli korrakaitse-, elanikkonna poliitilise järelevalve-, luure- ning kinnipidamisasutuste valve ja kinnipeetavate sunnitööle rakendamisega tegelev asutus. NKVD. (5. detsember 2023.a.). Kasutamise kuupäev: 29. märts 2024. a., allikas Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/NKVD

[15] Triin Jagomägi erakogu.

[16] Hella Kallak (Piibor). (4. veebruar 2007.a.). Kasutamise kuupäev: 25. veebruar 2024. a., allikas Geni:  https://www.geni.com/people/Hella-Kallak/1253571

[17] Ene Brigaderi erakogu.

[18] Leida Noor (Piibor). (24. veebruar 2007.a.). Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas Geni: https://www.geni.com/people/Leida-Noor/2308924

[19] Heino Piibor. (24. veebruar 2007.a.). Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas Geni: https://www.geni.com/people/Heino-Piibor/2308959

[20] Raudtee. (23. november 2023.a.). Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Raudtee