Arreteerimine

Punaarmee tulekuga1944. aastal taastati Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ehk nõukogude kord.[1] Algas teine nõukogude okupatsioon. Jälle algas tihe vene ešelonide liikumine Tallinna suunas. Mandri-Eesti oli Punaarme poolt vallutatud, saartel olid veel sakslased, sõda kestis. Levis kuuldus jaamapersonali arreteerimistest, paljud põgenesid metsa. Ühel päeval, kui Eduard oma töölaua taga töötas, sisenesid Tapa raudteejulgeoleku ülem ja neli püssimeest. Eedi proovis mitte närvitseda, aga ta oli kartnud, et sureb. Julgeolekuülem helistas Tapale. Nende jutust Eduard aru ei saanud. Telefonikõne lõppedes ütles ülem midagi oma meestele ning nood lahkusid. Eduard avastas, et mehed olid kapist tema kausta välja võtnud ning see oli läbi tulistatud. Hiljem selgus, et Kehra jaamaülem oli metsa põgenenud, kuid hiljem siiski haarangutes langenud. Ka Eedit hoiatati, et tema vastu tuntakse huvi.

1944. aasta oktoobripühade ajal oli vene jaamapersonal jommis. 7. novembril otsustasid Eduard ja rööpaseadja minna Soodla jõele kalale. Nad olid saanud natuke aega kala püüda, kui hakanud tugevalt sadama ning nad jooksid heinakuhja juurde vihmavarju. Varsti tulid nende juurde tuttavad rööpaseadjad ja teatasid, et vene jaamaülem oli käskinud Eedil kiiresti jaama ilmuda. Koju jõudes võttis Eedi taskust tulirelva (seda ei tohtinud tollal omada) ja pani kiiruga lapse pissipotitooli põhja alla. Jaama ooteruumis võtsid teda vastu kaks NKVD meest, ühel mehel oli seljas vintpüss. Eedile patsutati “sõbralikult” õlale ja öeldi, et ta on arreteeritud.

Kätte saadi ümmarguse söögilaua alla peidetud jahipüss. Kogu varandus kirjutati pisiasjadeni üles ja kõik see kuulus konfiskeerimisele. Imekombel jäi lapse pissipott nimekirjast välja. Kaasa võeti jahipüss, pildialbum, raudteeteenete medal, mis oli antud kümne aasta ohutu liiklemise korraldamise eest. Laulatussõrmuse andis Eduard naise kätte. Edasi viidi ta valve all jaamakorraldaja ruumi. Varsti toodi sinna ka Hella vend Heino. Nad istusid seal rongi saabumiseni. Enne lahkumist sai Eduard Hellat viimast korda suudelda. Rong viis nad esialgu Tapale, samal ööl jõudsid Tallinna, Nunne tänaval asuva maja keldrisse.

Nunne ja Suur-Kloostri tänava nurgal asuvas hoones oli 1940–1941 aastatel ja sõjajärgseil aastail nn raudtee NKVD. 1940–1941 peeti selles majas kinni peamiselt raudteelasi, keda tol ajal massiliselt arreteeriti.[2]

Foto 19

Nunne 18 ehk nõukogude okupatsiooni ajal asus seal Eesti Raudtee NKVD, tänapäeval Tallinna Kesklinna Valitsus.[3]

Kõik arreteeritud olid Eduardile tuttavad raudteelased. Hoones oli jaamaülemaid, jaamakorraldajaid, veduri- ja trammijuhte, hiljem toodi sinna ka raudteevalitsuse direktor Jaan Raudsepp[4]. Arreteeritute suures grupis oli palju naljamehi ning igav neil polnud. Üks põnevamaid ja naljakamaid mehi oli trammijuht Šankeevits, kes oli pikemat aega olnud meremees ja kellel oli palju lugusid erinevatest seiklustest.

Algasid ülekuulamised. Kell 23.00–00.00 kutsuti välja ja viidi ülekuulamisele paar inimest, tagasi toodi nad mõned tunnid hiljem. Esialgu pandi kirja tema sünniaasta, päritolu, haridus, kõik organisatsioonid, kuhu oli kuulunud jne. Kuna Eedi vene keelt ei osanud, siis käis vestlus tõlgi vahendusel. Füüsilist jõudu tema peal ei kasutatud, kuid ähvardusi oli palju. Kord röökis uurija: “Ma lasen sind maha kui koera!” ja kui Eedi sellele repliigile vastas, lubas uurija, et Eduard ei näe oma naist kunagi. Kui uurija oli lõpuks maha rahunenud, siis küsis ta, keda Eduard pooldab: sakslasi, inglasi või rootslasi. Eedi vastas, et kõik võõrad riigid, kes vägivaldselt Eesti territooriumile tungivad, on tema vaenlased ja ta vihkab neid. Kui kõik ülekuulamised lõpetatud, viidi Eedi Patarei vanglasse. Sada kakskümmend inimest ühes ruumis - 80 eestlast, 40 venelast. Nende seas oli ka kergejõustiklane Aleksander Kolmpere[5]. Püsti seistes mahtusid inimesed ruumi, aga põrandale magama heitmiseks ruumi ei jagunud. Osad mehed proovisid ka talupoegade pakkidest varastada, aga Eduard ja Heino lõid korra majja.

3. veebruaril 1945. aastal viidi Eedi koos Heinoga Kalamaja tänava ühte majja, kus loeti ette tema süüdistusakt. Selles seisis: osavõtt omakaitsest, salaluure sakslaste kasuks jne. Ka Heinol olid samad süüdistused. Kohus läks otsust tegema eesriidega eraldatud teise ruumi. Toast oli kuulda grammofonihelisid ja lõbusat naeru. Tükk aega hiljem tuli kohus ning otsus oli järgmine: §52-A punkt[6] selle ja selle alusel mõistetakse süüalustele 10 aastat töö- ja paranduslaagrit pluss 5 aastat asumisel. Pärast seda viidi nad jälle Patareisse.

1945. aasta märtsi keskpaigas viidi Eedi Lasnamäe vanglasse[7]. Mõlemal pool kolonni olid relvastatud sõdurid, lisaks verekoerad. Kui mõni juhtus nõrkusest või haiguse tõttu rivist sammu maha jääma, oli verekoer kohe kukil. Mitu kuud olid nad pesemata ja ootasid oma saatust.

Foto 20

Lasnamäe vangla circa 1860. aastal.[8]

[1] Zetterberg, S, (2009), lk 532.

[2] Kask, M. (kuupäev puudub). Majad täis mälestusi. Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a,, allikas Kultuur ja elu: http://kultuur.elu.ee/ke490_majad.htm#top

[3] Kaarel Jagomägi erakogu.

[4] Raudteewalitsuse direktor Jaan Raudsepp 60-aastane. (16. august 1933.a.). Postimees, lk 1.

[5] Aleksander Gottlieb Klumberg. (28. juuni 2008.a.). Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas

Geni: https://www.geni.com/people/Aleksander-Kolmpere-Klumberg/6000000014705313195

[6] § 58. (21. veebruar 2024.a.). Kasutamise kuupäev: 17. märts 2024. a., allikas Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/%C2%A7_58

[7] Lasnamäe Vangla. (27. juuli 2023.a.). Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Lasnam%C3%A4e_Vangla

[8] Tallinn, vangla Lasnamäel. (1860). Tallinna Linnamuuseum, TLM F 2107.