Kolõma
1945. aasta aprilli alguses paigutati Eduard koos teistega kaubavagunitesse ja algas sõit Kaug-Itta. Selja taha jäid Aegviidu, Tapa, Kohtla-Järve, Narva. Mõne päeva pärast ületas ešelon Uurali mäed. Küladest mööda sõites oli näha õitsvaid kirsi- ja õunapuid ja iga natukese aja tagant paistsid okastraataiad ning vahiputkad. 5. mail 1945 a aastal jõudis Eedi Novosibirski jaama. Saksamaa oli kapituleerunud, sõda oli lõppenud, jaamaesisel rahvas juubeldas. Ühes linnas (nime Eedi ei mäleta), peatus ešelon pikemalt. Vangid aeti vagunitest välja ja rivistati viiekaupa jaamateede vahele. Jaama oli kogunenud palju rahvast. Sõdurid hakkasid rahvale rääkima, et vangid on fašistid. Seejärel pandi vangid rongi tagasi ka sõit läks edasi. Möödus Baikal, läbitud said kümned tunnelid ja lõpuks oli rong Vaikse ookeani kaldal Nahotkas. Rongisõit kestis kuu aega.
Foto 21: Linn Kolõmal.[1]
Nahodka (Находка) on linn Venemaal Primorski krais. Linn asub Trudnõi poolsaarel Jaapani mere Nakhodka lahe ääres. Nahodka asub 166 km Vladivostokist (Ida-Venemaa lõunapoolseimast linnast) kagus (teed mööda). Linn asutati hüdrograafiapostina 1864. aastal. Sadamalinna ehitamist seostati Nõukogude Liidu juhtkonna plaaniga viia meresadam Vladivostokist Nahhodka lahte. Gulagi vangide jõupingutustega avati 1947. aastal sadam ja 1950. aastal sai küla linna staatuse. Nahodka nimi tuleneb lähedal asuva Nahodka lahe nimest, mille avastasid vene meremehed 1859. aasta suvel. Legendi järgi hüüatas üks meremeestest varem tundmatut lahte nähes: "Milline leid!", vene keeles: «Вот это находка!».[2]
Foto 22: Fragment Lõuna-Ussuri piirkonna kaardist aastast 1870, Ameerika lahe piirkond. Nahodka sõjalise punkti asukoht.[3]
1930. ja 1940. aastatel tegutsesid Nahodkas alalised laagrid ja Gulagi vangide transiidipunkt. Sunnitöölaagri ja Ehituse Direktoraat nr 213 («Управление исправительно-трудового лагеря и строительства № 213») tegutses Nahodkas 1939. aasta detsembrist 1941. aastani, misjärel viidi kaubasadama ehitus üle "Dalstroile" (Дальстрой). Vangide tööd kasutati kalasadama ehitamisel kuni 1958. aastani. Laagritsoonid asusid 1., 2. ja 44. lõigul, Astafjevi neemel ja Lisi saarel (Лисий остров). Lisi saarel tegutses aastatel 1937–1941 vangikoloonia. Nahodka transiidipunkt töötas aastatel 1938–1946. Transiitlaagritsoonid (mahutasid kuni 20000 süüdimõistetut) asusid Солёное озеро, Бархатной, Площади Совершеннолетия ja kalasadama piirkonnas. Transiit jagunes ülemtransiidiks, alamtransiidiks, üldrežiimi laagriks ja naiste laagriks. Paljud vangid surid kopsupõletikku ja nakkushaigustesse, surnud maeti alale, mis tänapäeval jääb Пограничной (Pogranitšnaja) tänava piirkonda ja Ободной alale. Paljusid ei saanud matta ettenähtud kohtadesse ja seetõttu tuli nad matta sinna, kus inimene suri. Tundmatud hauad on üle linna laiali, paljud hooned asuvad kontidel.
Eduardi ja teisi vange tervitas linnas tohutu suur okastraataed, mis oli ääristatud vahitornidega. See oli koonduslaager, kust edasi Kolõmale toimetati neid laevadega.
Kolõma, jakuudi keeles Халыма, asub Kaug-Idas Venemaal, Ida-Siberi mere ja Ohhoota mere vahel. Kolõma ei ole eraldi haldusüksus ja piirid ei ole täpselt määratletud, asudes Tšuktšimaa, Magadani oblasti ja Jakuutia territooriumitel. Arusaam “Kolõmast” kui konkreetsest piirkonnast tekkis 1920.–1930. aastatel: esmalt seoses Kolõma basseinis rikkalike kulla ja muude mineraalide leiukohtade avastamisega ning massirepressioonide aastatel 1932–1953 kui eriti raskete elu- ja töötingimustega sunnitöölaagrite asukoht. Piirkond oli varem asustatud eveenide, jukagiiride, tšuktšide, jakuutide ja teiste rahvustega.[4]
Foto 23
Magadani oblasti kaart.[5]
Vangilaagri ülemad hakkasid huvi tundma, mis elukutse esindajad saabunud olid. Oli lukkseppi, rauatreialeid, keevitajaid, pottseppi, ehitajaid ja neist moodustati vastava ala brigaadid. Eduard valis puusepa- ja ehitaja ameti, sest kirvega oli ta juba noorelt töötama õppinud. Paljud saadeti Kolõmale kaevandustesse, aga mõned brigaadid, sealhulgas puutööbrigaad, jäid Nahotkasse. Heino saadeti Kolõmale ja Eduard ei kohtunud temaga enam kunagi. Eduardi brigaad ehitas Nahotkasse esimesi maju. Praegu on Nahotka suur sadamalinn, aga tol ajal oli Nahotka tühi maa. Eduard elas koos brigaadiga kaubalaeva trümmis. Ühes trümmi otsas oli toiduainete ladu, teisel korrusel narivoodid. Pärast laeva valmimist pidi brigaad sõitma sama laevaga Magadani, sõit kestis seitse päeva. Nad sõitsid mööda ka tsaariaja kuulsast külmunud maast Sahhalinist. Magadani sadamas ootas ees uus vangilaager.
Magadan (Магадан) on sadamalinn Venemaa kirdeosas. Magadan asutati 1930. aastal Ola orus, Nagajevo asula lähedal. Asukoht on Ohoota mere ääres Staritski poolsaart Nagajevi ja Gertneri lahtede vahel mandriga ühendaval maakitsusel. Magadani nime tekkelugu ei ole siiani täpselt teada. Ühe versiooni kohaselt pärineb see evengi keelsest sõnast mongodan (монгодан) - "mere sete". Teise versiooni kohaselt sõnast – mongoti (монгот) - "kuivatatud puu". Kolmanda versiooni järgi - vaese Evengi Magda (Магды) hüüdnimest - "mäda känd", kes siin kunagi elas. Kliima on karm, lühikese suvega, mis hõlmab valgete ööde perioodi. Magadan oli Stalini ajastul poliitvangide peamine transiidikeskus ja Dalstroy kullakaevandamise halduskeskus. Linn toimis hiljem kulla ja muude metallide ekspordisadamana. Seoses väärismetallide kaevandamiseks uute kohtade otsimisega tõusis 20. sajandil Venemaa valitsuse huvi Tšukotka ja Ohhoota ranniku vastu. Venemaa äärealadele saadeti mitu ekspeditsiooni, kuid tööstuslikku kulda ei leitud. 1915. aastal leidis Kolõma Srednekani (Среднекан) basseinist kulda maadeavastaja Shafigullin (Шафигуллин), hüüdnimega Boriska (Бориска). 1926. aastal leidis Sergei Vladimirovitš Obrutševi (Серге́й Влади́мирович О́бручев) ekspeditsioon piirkonnast soodsad geoloogilised tingimused. Kaks aastat hiljem alustas Juri Aleksandrovitš Bilibini (Ю́рий Алекса́ндрович Били́бин) esimene Kolõma ekspeditsioon Kolõma üksikasjalikku uurimist ja hüdrograafiline ekspeditsioon soovitas teedeehituse lähtekohaks just Nagajevi lahte sadam ehitada. 1930. aastate lõpuks sai Kolõma piirkond Gulagi laagrite asukohaks. Kümned tuhanded vangid töötasid kullakaevanduses. Lisaks lasti aastatel 1937-1938 NKVD otsusel maha tuhandeid vange. 14. juulil 1939 nimetati Magadani küla linnaks. Seda kuupäeva peetakse Magadani sünniaastaks. Pärast Stalini surma 1953. aastal hakkasid Kolõmas vangid järk-järgult asenduma riigi teistest piirkondadest pärit tööliste ja spetsialistidega, keda meelitasid pigem kõrgemad palgad ja hüvitised.[6]
Eduard kirjutab oma päevikus, et kaasavõetud riided võeti vangidelt saunas ära ja kõik mehed pandi ühesuguselt riidesse: vatipüksid, vatikuub ja samast materjalist jalavarjud. Neid pildistati igalt poolt, võeti näpujälgi, anti kaks riidelappi, millele oli kirjutatud isiklik number ning mis tuli ise õmmelda püksipõlvele ja vatikuuele. Laagris levisid düsenteeria ja teised haigused just alatoitluse ja külma tõttu.
Nahotkas haigestus Eedi parema käe veremürgitusse. Kolm päeva püsis tal palavik 41 kraadi. Käsi taheti amputeerida, aga kuna peaarsti kohal ei olnud, siis kirurg ilma Eduardi nõusolekuta operatsiooni ei tahtnud teha. Eedi oli nõrk, ta ei suutnud palavikuga voodist püsti tõusta. Ta kaalus siis vaid 52 kg endise normaalkaalu 75 kg asemel.
Ühel õhtul aeti Eedi koos paari nõrgema mehega lahtisele veoautole, külma oli umbes -40 kraadi. Neil olid räbalad vatipüksid ja vatikuub särgi peal. Nad viidi Magadani lähedal asuvasse seafarmi, sõit sinna kestis umbes poolteist tundi. Vaevu roomasid nad neile määratud ruumi. Järgmisel päeval parandasid nad sigade aedu ja olid rõõmsad, et said seda teha soojas ruumis. Sigu toideti värske kala, suhkrupeedi ja jõusöödaga. Eedi ja teised mehed sõid mõnikord sigade sööki, et saada lisatoitu. Ülemus küsinud Eedilt, et kas ta lookasid oskab painutada ja kui ta vastanud, et ei oska, siis uurinud, et kas ta vähemalt näinud on. Eedi oli näinud Koolitaari kodutalus, kuidas lookasid painutati ning ta viidi koos paarikümne mehega seafarmist paari kilomeetri kaugusele jõeorgu, kus olid mõned lagunenud barakid ja noorloomade laut. Teised mehed hakkasid barakke remontima, ehitisi kasutasid suvel naisvangid heinateol. Eedile anti lauda tühjas otsas ruum lookade painutamiseks. Pottsepp tegi küttekolde, selle peale pandi tühi bensiinivaat auru keetmiseks, ukrainlane õõnestas jämedast puust auruküna, millesse loogapuud 24 tunniks keema pandi. Eduard meisterdas painutuspuki vastavalt looga šabloonile.
Joonis 2: Joonis Eduardi päevikust, mis kujutab lookade painutuspukki.[7]
Loogapainutuse töökoda sai valmis. Eedi pani härjad saani ette ja läks metsa loogapuid otsima, aga metsas olid põhjapõdrad paljusid puid kas söönud või vigastanud. Ainult jõekaldalt oli midagi leida. Aurutusküna tegi puud pehmeks, et neid saaks painutada. Sinna mahtus 10-12 puutükki. Kui siis loogapuud olid aurutuskünas 24 tundi keenud, tulid ülemused vaatama, mis tööst välja tuleb. Läks painutamiseks. Eedi pani ülemused rattaid keerama, ise tagus paindekohale kiile, et puu pinde üles ei lööks. Mõned läksid katki, mõnest tuli päris korralik look välja. Ülemused olid tulemusega rahul ja nii kestis töö umbes kuu aega. Eduard pidi töötoas magama, sest ta pidi vaatama, et katla all tuli ei kustuks. Selle töö tõttu anti talle sööklas topeltkogus süüa. Ruumi teises otsas töötavad karjanaised vajasid sageli tema abi, tasuks tõid naised kaerajahust hapendatud piimvalget kiislit.
Kord anti korraldus, et iga mees pidi päeva jooksul valmistama kaks korvi, saadeti metsa konvoi saatel korvimaterjali otsima. Suurem grupp läks metsa, aga Eduard rändas üksinda jõeharu pidi, lumi oli rinnuni ja raske oli edasi liikuda. Järsku murdus tema all olev jää ja ta oli kaenlast saadik vees. Jää alla vajumisest päästis Eedit kaenla alla korjatud korvivitste kimp. Oli maikuu, sadas tihedat laia poolsula lund, kedagi polnud lähedal teda aitamas. Ta rabeles ennast sealt välja, riided olid märjad, külmad ja rasked. Eedi kõndis leivaküpsetamise majja, et sooja saada, imekombel oli pagar eestlane ning andis Eduardile natuke leiba. Eedi pani oma riided kamina juurde kuivama, aga kuivaks neid ei saanud, vaid ainult soojaks. Kui Eedi astus leivaküpsetamise majast välja, et otsida veel korvimaterjali, leidis konvoi ta üles. Õnneks oli konvoi inimlik ning haaras Eduardi käest korvimaterjali üle ühe õla, kandes püssi teisel õlal. Öö otsa punus Eduard kangete liikmetega korve, hommikuks olid need valmis.
Ühel päeval ilmus heinamaalaagrisse seafarmi laagri ülem ratsahobusel. Eedi viidi üksi tagasi seafarmi. Järgmisel päeval sõidutati ta Magadani haiglasse, mis asus Magadani linnast 10 kilomeetrit eemal, puutöökotta vankrirataste tegemist õppima. Haiglas töötasid vabad inimesed, süüa sai Eduard normaalselt. Pooleteise nädala pärast tuli jälle ülemus, et teada saada, kuidas õppimine edeneb. Meister kiitis Eduardi, et ta on juba vana meister, oskab iseseisvalt töötada küll. Ta viidi tagasi laagrisse, anti vabakäiguluba ja ta hakkas töötama hobubaasis. Eedi remontis tol ajal regesid, vankreid ja tegi muid vajalikke töid. Stalini korraldusel eraldati kõik poliitilise paragrahviga vangid kriminaalkurjategijaist ja paigutati eraldi tugevdatud režiimiga laagrisse. Tuli minna, ülemus pakkus küll 10 venelast Eedi asemel, aga see nali ei aidanud. Eduardi uus laager oli nüüd Dneprovski kaevanduses.
Dneprovski laager asus ligi 300 km kaugusel Magadani linnast, mägedes. Kaevandus töötas pausidega 1941-1955. Kassiteriidi lasund Neregi jõe ääres avastati 1940. aastate alguses GRU Dalstroi geoloogide poolt. Eraldusala oli ümbritsetud okastraadiga ja oli 3x8 km. Laager asus kuristikus, mägede vahel 900 m kõrgusel. Kaevandus alustas tööd 1941/1942 (erinevad allikad annavad erineva aastaarvu). Neljakümnendate aastate keskel kuulutati aga tina madala sisalduse ja kaevandamisprotsessi kalliduse tõttu Dneprovski kaevandus kahjumlikuks ja suleti ajutiselt. 1949. aastal avati see aga uuesti ja likvideeriti 1955. Kaevanduses töötasid „Севвостлаг“ vangid ja alates 1949. aastast erilaagri nr 5 “Berlag” süüdimõistetud. Laagris elanud vangide arv oli vahemikus 500 kuni 1500 inimest. Dneprovski põhitööjõud olid Venemaa ja teiste Nõukogude Liidu vabariikide kriminaalkoodeksi erinevate artiklite alusel süüdimõistetud vangid. Nende hulgas oli ka nn poliitiliste süüdistuste alusel ebaseaduslikult represseerituid. Kõik Dneprovski tegevusaastad olid siin peamisteks töövahenditeks kirka, labidas, raudkang ja käru. Mõned kõige keerulisemad tootmisprotsessid olid siiski mehhaniseeritud. Laagri kohta informatsiooni otsides, leidsin huvitavaid fotosid[8] ja filme. Esimese filmi[9] autoriteks olid Gulagi muuseumi töötajad. 2018. aastal külastasid endist laagrit ka eestlased[10] [11].
Eduardi mälestustes on kirjas, et ühe kahekorruselise maja ehitamisel varisesid tellingud, sest ehitusel puudusid naelad ning tellingud seisid koos traadist raiutud juppidega. Eduard kukkus teiselt korruselt turja peale ja murdis ribid rinnaku küljest lahti. Alguses ei tundnud ta suurt midagi, kuid tunni möödudes ei saanud ta enam käsi liigutada, rind oli ka paistes. Ta viidi Magadani haiglasse ehk sinnasamasse, kus ta vankrirattaid tegi. Kui ta oli jõudnud haiglasse ja teda uurima hakati, olid arstid üllatunud, et ta veel elus oli. Haiglas sai Eedi paberi ja kirjutusvahendi ning kirjutas Hellale kirja Eestimaale.
Foto 25: Pilt, mis saadeti Eduardile Siberisse. Pildil on Marju, Hella ja Ene.[12]
Dneprovskis algas jälle raske vangielu: alatoitlus, ränk töö, vähe sai magada. Eedi ehitas kaaslastega maagipesemise tsehhis põrandat, see oli laagrist umbes 1,5 kilomeetrit väljas. Tööle mindi hommikul, tagasi jõuti õhtul, leib võeti kelguga kaasa.
Ühel tööpäeval tundis Eedi end halvasti ja vajus teadvusetult kokku. Ta roomas omal jõul väravaputkasse sooja, kuid kaotas seal jälle hetkeks teadvuse. Oli tööaja lõpp, konvoi käsutas Eedi tühjale leivakelgule pikali ning teised pidid ta laagrisse tirima. Laagrisse jõudes läks Eduard ambulantsi. Ta rääkis velskrile oma loo, aga velsker oli samuti vang ning ei tohtinud teda töölt vabastada. Õnneks kutsus laagriarst järgmisel päeval Eedi ambulantsi ning vabastas Eedi töölt kaheks nädalaks.
Häid uudiseid oli ka. Tekkis võimalus kirju, kodumaiseid ajalehti, pakke, riideid saada. Läbi suhtluse sai kuulda sündmustest, mis mujal toimusid, näiteks et Lydia Koidula surnukeha toodi Leningradist Tallinna[13], Stalini surmast 5. märtsil 1953. Pärast Stalini surma ilmnesid ka mõned leevendused: isiklikud numbrid püksipõlvel ja seljal ei olnud enam vajalikud, sagedamini külastasid laagrit arstide komisjonid, toit muutus pisut paremaks, Eedi ja teiste vastu hakati huvi tundma kui tööinimeste vastu. Selle aja jooksul töötas Eduard mitmes erinevas brigaadis. Tislerite brigaadiga tegi ta näiteks aknaraame. Oma ligikaudse ajaarvestuse järgi pidi tema aeg varsti täis saama. Tööleminekurivist hõigati välja grupp mehi, nende hulgas ka Eedi. Selgus, et nad olid oma aja ära istunud. Eedi ja kaaslased olid vabad, aga ees oli veel viis aastat asumist. Õhtu eel avanesid traataia väravad, veoauto ootas ning konvoi selgitas Eedile ja tema kaaslastele, nad lähevad alguses Jaagodnasse (Ягодное), Yagodnoye või Jagodnõi[14], siis Orotukani (Оротукан).
Yagodnoye asutamise ajaks peetakse 5. novembrit 1935. Küla asub Debini jõe vasakul kaldal Jagodnõi jõe ühinemiskohas, Susumanist 80 km kagus ja Magadanist 335 km põhja pool (528 km maanteed mööda). Küla sai oma nime Jagodnõi jõe järgi (jakuudi nimi on Дьолинаах - "õnnelik). 1934. aastal asusid tulevase küla asukohale elama teetöölised. Piirkond oli väga marjarohke. 1934. aasta lõpus - 1935. aasta alguses saabus praeguse küla kohale väike grupp kaevandusspetsialiste. Samal ajal algas Kolõma asustamine vangidega, kes olid esimesed ehitajad ja elanikud. 1938. aasta alguseks kerkis külasse vitamiinitehas, mis tootis männiokastest ekstrakti, mida kasutati skorbuudi[15] vastu.
1930. aastate lõpus rajati kitsarööpmeline raudtee, mis ühendas Ust-Taskani (Усть-Таскан) ja Elgen-Ugoli (Эльген)külasid. Raudteel veeti kütust Taskani soojuselektrijaamale, mis varustas elektriga põhja-, lõuna- ja edelaosa kaevandusi. Aastatel 1949–1957 asus asulas Gulagi võrgu Dalstroy lõigus asuva Sevlagi (ÜRP Eriotstarbeliste Põhjalaagrite ValitsusУСЕВЛОН, Севлаг) sunnitöölaagri administratsioon, kus kullakaevandamisel, teedeehitusel ja puude langetamisel kasutati kuni 15 800 vangi.[16]
Jaagodnast said Eduard koos kaaslastega isikutunnistused ja edasi suunati nad töökohtadele vastavalt erialale. Eedi sattus Orotukani. Küla asub Magadani oblastis Jagodninski rajoonis Orotukani jõe paremal kaldal.
Koordinaadid: 62°15′52″N 151°40′13″E.[17]
Küla staatuse sai asula 1953. aastal, kuigi oli juba asustatud 1930ndatel aastatel. 1931. aastal leidsid geoloogid Kolõma piirkonna orgudest kullavarusid ja rajasid jõe äärde laagri, mis asus praeguse Orotukani asukoha lähedal. Varsti pärast seda algas Kolõma maantee ehitamine. Järgnevalt tsiteerin kuidas kirjeldab asula tekkimist ekspeditsiooni juht В.А. Цареградский oma raamatus "По экрану памяти":"Nagu paljud ajutised asulad, kasvas ka meie baas spontaanselt, ilma range arengukavata. Ainult üks rida maju - kontor koos raamatupidamisega, kaks ühiselamut, kaks maja, mis ehitatud tööliste poolt, kes ootasid oma perede saabumist - elamute rida, sirgjooneliselt piki kallast. Jätkuna valmisid palkhooned- tehniline kontor, söökla, klubi jne. Ja veel edasi, allavoolu, kaldal, paistis saun. ”.[18] Nime sai asula jõe järgi, mille nimi tuli jakuudi sõnast өртөөһүн (örtööhün), mis tähendab väikest põlenud heinamaad või metsaala. Alates 1935. aastast asus siin Dalstroi hallatava Gulagi süsteemi laager.[19]
Eduard meenutab, et Orotokanis elas tol ajal umbes paartuhat elanikku. Selles asulas oli rauatöömasinate remondivabrik, mis varustas ümberkaudseid kaevandusi vastavate seadmetega. Kaadriosakond määras Eduardi abimajandisse vanu angaaritüüpi kasvuhooneid ümber ehitama. Avansiks anti 25 rubla ja Eduard asus tööle. Eedi leidis uues töökohas kaks eestlast, kes mõlemad töötasid sigalas. Seltskond oli rahvusvaheline: ungarlane, lätlane, leedukas, poolakas, valgevenelane, rumeenlane, aserbaidžaanlane, armeenlane jne.
Foto 26: Eduard “vana angaari” moodi kasvuhoonete juures.[20]
Otsene ülemus oli agronoom, väljasaadetud volgasakslane. Eedi sai agronoomiga headeks sõpradeks, nad käisid koos kalal ja jahil. Eduard elas siis ühes väikeses toakeses sovhoosi kontori ruumides, mis oli talle usaldatud kontori valvamise ja ahjukütmise eest. Eedi sai järjekordse kirja, kus Hella kirjutas suure murega, et Marju (minu vanaema) on väga raskesti haige, elulootust vähe, peaaju tuberkuloos. Hella oli töökoha leidnud Tallinnas saapavabrikus, mis võimaldas hädapärast äraelamist. Eedi hakkas töötama kõvemini ja sai juba pisut rahagi. Ta ostis endale vajalikud riided ja jalanõud, et pisutki inimese moodi välja näha. Eduard sai kiituse hea töö eest ning auhinnaks oli 27 päeva sanatoorium “Talajas”[21], kuid puhkuse järel Eduard ennast eriti paremini ei tundnud.
Talaya (Та́лая) on küla Magadani oblastis Talaja jõe orus, 276 km kaugusel Magadanist. Küla on oma nime saanud Talaja jõe järgi, mis evengi keeles tähendab "kitsas allikatega org". Küla asutamise ajaks loetakse 1904, kuid koha esmamainimine toimus 1868. aastal Jamski küla kirikuarhiivi dokumentides. Dokumentides mainitakse, et kaupmees Afanasi Bušuev (Афанасий Бушуев) avastas Talaja vee raviomadused. Kaupmees külmutas vett ja müüs jääd. Ka tänapäeval asub külas sanatoorium “Talaja“.[22]
Eestlasi oli Orotokanis umbes 50. Nooremad lõid kampa ja ehitasid kümne peale “kooperatiivi”, kus igaühel oli omaette korter. Ehitusmaterjali polnud saada, maja löödi üles juhuslikest materjalidest, näiteks kastilaudadest. Seinad täideti saepuruga ja krohviti üle lehmasita ja savi seguga. Puhkepäevadel kogunesid Eedi ja kaaslased mõnesse sellisesse korterisse, kus võeti veidi viina ja lauldi lihtsaid eesti laule. Peeti ka sünnipäevi ja pulmi, isegi ühed matused, Alfred Niinla omad. Alfred Niinla oli Tallinnas Lorupi klaasitehases klaasimeister olnud. Ta oli õppinud Tšehhoslovakkias klaasimeistri eriala, valdas mitut keelt, oli tore ja tark mees. Ta haigestus pimesoolepõletikku ning suri operatsiooni ajal. Teekond hauani oli umbes 6 kilomeetrit, saatjaid oli palju, isegi orkester mängis. Hauakõne pidas lastekirjanik Venda Sõelsepp.[23]
Kui Eedi elas Orotukanis, siis ta sai ühe toreda koera omanikuks, kelle nimi oli Pujään. Kui Eedi läks asulasse, siis Pujään jäi teda teeristmikule ootama. Ühel pühapäeval lasi Eduard Pujääni välja pissile, aga koer enam tagasi ei tulnud. Ühiselamu venelased olid Pujääni tapnud ja ära söönud. Sovhoosiülem sai süüdlase kätte ja peksis armetult läbi.
Foto 27
Eduard Pujääniga. Pildi taha on kirjutatud “Tervitustega Kaug-Idast, 30. august 1955. aastal". [24]
1957. aastal avanes Eduardil võimalus oma perekonna juurde tagasi pöörduda. Vabrikust oligi enamik eestlasi juba lahkunud, ainult Eedit koos kahe sõbraga peeti veel abimajandis kinni. Eedi läks avaldusega peadirektori juurde, et saada nõusolek lahkumiseks. Direktor aga keeldus, öeldes et enne kui kasvuhooned külmade tulekul likvideeritakse, ei saa ta seda lubada, sest asendajaid polevat kuskilt võtta. Eedi lükkas avalduse pahameelega direktori ette tagasi ja palus sellele kirjutada, et ta ei ole nõus ja siis saab ta sellega prokuröri juurde minna. Kaadriosakonnas arutati tema avaldust pikalt ning lõpuks sai Eduard vajalikud dokumendid ja oligi vaba. Eduard likvideeris oma vallasvara - jahipüssi müüs lätlasele, mandoliini jättis sovhoosiülemale, tööriided ja tööriistad andis neile, kes neid vajasid.
Esialgu kavatsesid Eduard ja tema sõbrad sõita tagasi kaubalaevaga, aga segalastiga laevadel oli tihti röövleid. Orotukanist Magadani oli umbes 400 kilomeetrit ning nad pidid veoautojuhtidele päris palju maksma, et saada Magadani. Magadani sissesõidu eel kästi Eedil ja tema kaaslastel maha astuda ja jalgsi sadamasse minna. Sadamas tuli liiga kaua oodata ja et seal olid pätid, siis nad otsustasid minna lennujaama. Vabu kohti vähemalt oli ja nad ostsid 3 lennupiletit - Eedile, Odele ja Lepikule. Lend oli Habarovskisse ning nende lennuk väljus ülehomme kell 14.00. Vahepeal ööbisid nad kaks päeva ühes ühiselamus, mis oli lihtsalt pooltühi barakk.
Lennupäev oli käes ja see oli vanavanaisal esimene kord lennukiga lennata ning tal olid terve tee kõrvad lukus. Peale kahetunnist lendu oli vahepeatus ühes väikeses lennujaamas. Öösel maanduti lõpuks õnnelikult Habarovski lennuväljal, lend kestis seitse tundi. Nad küsisid teed raudteejaama ja ruttasid sinna. Ostsid sõidupiletid: Lepik oli Antsla kandis talupidaja ja võttis pileti Tartuni, Ode elukoht oli Tõrva ja ta ostis samuti Tartu pileti. Eedi ostis pileti otse Tallinna. Algas sõit Eestimaale. Taga-Siberis on jaamade vahed ligi neli-viiskümmend kilomeetrit. Kui rong peatus, siis sai perroonilt osta praetud kala, keedetud või suitsutatud kana, värskeid keedetud kartuleid, vahel ka piima, õunu ja marju oli külluses.
Kaks nädalat hiljem jõudsid nad viimaks Moskvasse. Rong peatus, oli selle marsruudi lõpp. Rongisaatja selgitas Eedile, Odele ja Lepikule, et nad peavad minema Balti vaksalisse, et sealt edasi sõita. Pileteid said osta kas ainult üliõpilased või turistid, aga kuidagi said nad sõiduõiguse kätte. Väljasõiduni oli paar tundi aega ja nad otsustasid Moskvaga tutvuda. Nad käisid Punasel väljakul ja Püha Vassili katedraalis. Reisi alustades saatis Eedi Hellale kiiruga telegrammi, et ta on koduteel, aga kahtles, kas see kohale jõuab ning kirjutas hiljem veel teisegi telegrammi. Sõit Aegviitu läinud Siberisse sõidust palju kiiremini.
[1] Ene Brigaderi erakogu.
[2] Находка. (14. veebruar 2024.a.), Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas Wikipedia: https://ru.wikipedia.org/Находкаs
[3] Southern-Ussuriisk Territory 187X (19. juuli 2015.a.). Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas Wikipedia: https://ru.m.wikipedia.org/wiki/%D0%A4%D0%B0%D0%B9%D0%BB:Southern-Ussuriisk_Territory_187X.jpg
[4] Колы́мский край. (13. jaanuar 2024.a.). Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas Wikipedia: https://tinyurl.com/27hnjx5u
[5] Савин А. С. (9. jaanuar 2012.a.). Карта Магаданской области. Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas Wikipedia: https://tinyurl.com/bddp2sd9
[6] Magadan. (22. veebruar 2024.a.). Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas Wikipedia: https://en.wikipedia.org/wiki/Magadan
[7] Joonis: Eduard Kallaku käsikirjaline päevik.
[8] Радченко, Е. Рудник ”Днепровский" в деталях. Колыма времен ГУЛАГа. (10. juuli 2014.a.). Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Livejournal: https://drs-radchenko.livejournal.com/29147.html
[9] Лагерь «Днепровский», Колыма. Экспедиция Музея истории ГУЛАГа, август 2014 . (1. september 2014.a.). Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Youtube: https://www.youtube.com/watch?v=Dvv79tAMTnY
[10] Estonians AWD trip to Dneprovski lager in Siberia 31.07.2018. (10. august 2018.a.).
Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Youtube: https://www.youtube.com/watch?v=AJmtoa1xHZk
[11] Бывший колымский оловянный рудник Днепровский может стать местом мемориального туризма. (21. juuni 2021.a.). Kasutamise kuupäev. 3. märts 2024.a.,, allikas MagadanMedia: https://magadanmedia.ru/news/1117954/
[12] Ene Brigaderi erakogu.
[13] Suviste, M. (11. aprill 2015. a.). VÕÕRSILT KODUMULDA: kuidas Lydia Koidula ümber maeti ja mis saab Marie Underist. Kasutamise kuupäev: 16.03.2024.a., allikas Õhtuleht: https://www.ohtuleht.ee/elu/672754/voorsilt-kodumulda-kuidas-lydia-koidula-umber-maeti-ja-mis-saab-marie-underist?fbclid=IwAR2wEm6JokXWyve0zsOdFEYMjkjA1qDv-AaW208JXoXHbRAfeaoTTGjJ5-E
[14]Sõelsepp, V. (2021), lk 367.
[15] Skorbuut on C-vitamiini vaegusest põhjustatud haigus. Nähud: igemete, seedeelundite, naha ja lihaste verdumine, igemepõletik, hammaste väljalangemine, ainevahetushäired. (Skorbuut. (2006). Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Eesti Entsüklopeedia: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/skorbuut3)
[16] Ягодное (Магаданская область). (8. jaanuar 2024. a.). Kasutamise kuupäev 26. veebruar 2024. a., allikas Wikipedia: https://ru.wikipedia.org/wiki/Ягодное_(Магаданская_область).
[17] Orotukan. (kuupäev teadmata). Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas Geohack:
[18] Tsaregradskiy V.A. (1987). По экрану памяти: Воспоминания о Второй Колымской экспедиции, 1930—1931 гг Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas Klex: https://www.klex.ru/author/tcaregradskii_v_a/
[19] Panikarov, I. (20. veebruar 2009.a.) Поселок Оротукан. Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Kolyma.ru: https://www.kolyma.ru/magadan/index.php?newsid=322 ; Orotukan. (9. detsember 2022.a.). Kasutamise kuupäev: 3. märts 2024. a., allikas Wikipedia: https://en.wikipedia.org/wiki/Orotukan
[20] Ene Brigaderi erakogu.
[21] Та́лая. (4. veebruar. 2024.a.). Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas Wikipedia:
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A2%D0%B0%D0%BB%D0%B0%D1%8F
[22] Kolyma health resort «Talaya» (to its 80th birthday). (2009). Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas National Library of Medicine: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/32592576/
[23] Venda Sõelsepp. (4. juuni 2009.a.). Kasutamise kuupäev: 26. veebruar 2024. a., allikas Geni: https://www.geni.com/people/Venda-S%C3%B5elsepp/6000000004076913474
[24] Andres Kallaku erakogu.
